Sügislaager

 Tere, siin jälle mina Mia.

Täna räägin ma oma seiklustest vanemate Harju maleva noorkotkaste ja kodutütarde sügislaagris. Laager toimus 24.-25. oktoobril Humala raketibaasis. Teemadeks olid airsofti lahingud ja patrull õpe. Laager oli mulle eriti huvitav, kuna see oli mul esimene laager kodutütrena.

Hommikul esimese asjana sain ma meie rühmavanema pärast kreepsu: oli kokku lepitud, et buss väljub Keila tervisekeskuse eest kell 9:25, aga hommikul arvas rühmavanem, et buss väljub hoopis kell 9:00. Seega ma läksin segadusse ja jooksin kiiresti uksest välja. Hiljem tuli välja, et buss väljub siiski kell 9:25 ning ma olin tühja närvi läinud. Rühmavanemal oli muidugi piinlik aga parem kohal olla varem kui bussist maha jääda.

Humala raketibaasi jõudes viisime oma kotid angaari taha muruplatsile ning toimus avarivistus.Meile tutvustati laagri kava ning moodustati jaod, pooljaod ja lahingkolmikud. Peale avarivistust läksime jagude kaupa endale airsofti relvasid ja maske tooma. 

Kui maskid ja relvad olid käes, siis hakati jagude kaupa tulevaseks lahinguks plaani pidama.

Esimeses lahingus tekkis mul vahel segadus, kuna see oli mul esimene tõsisem airsofti lahing. Muidu mulle esimene lahing meeldis väga. 

Lahingult tulles ootas kõiki lõunasöök. Soolaseks söögiks oli kana, kartul, kaste ja salat, magustoiduks sõõrik. Toit maitses hea.

Pärast lõunatamist oli meid ees ootamas uus airsofti lahing, kus läks mul juba tunduvalt paremini ning segadust tekkis palju vähem. Mõnes olukorras ei saanud ka valida kust kohast joosta saab, seega mul said saapad lompides märjaks ning püksid poriseks, aga see käib asja juurde .

Kui teine lahing sai peetud, algas patrull õpe ja praktika. Õppisime sellist asja nagu “söösta-kata”. Alguses ei saanud ma eriti midagi aru, kuna ma polnud varem elus millegi sarnasega kokku puutunud. Veidi hiljem tuli juba kõik väga kiiresti välja ja oli huvitav.

Peale lahingut, patrull õpet ja praktikat saime õhtusööki. Söögiks oli kartulipuder, peekoni kaste ja salat. Toit oli jällegi väga hea. 

Pärast söömist viisid inimesed, kelle kotid olid muruplatsil need angaari varju, kuna vihma hakkas tibutama. Pärast söömist ja kottide angaari panekut läksime teise angaari, kus meid hakati ette valmistama öiseks luure patrulliks. Meile peeti umbes 40 minutiline loeng, kuidas kõik toimib ja õpetati luuret.

Loengult tulles võtsime end jagude kaupa kokku ning läksime umbes kell 22:00 kottpimedasse metsa luure patrulli tegema. Alguses oli päris keeruline liikuda põllul ja metsas ilma, et ma midagi näeksin. Päris mitmel korral oleksin peaaegu komistanud. Mõne ajaga sain asja käppa ja samm läks kindlamaks. Kõndides pidime olema väga vaiksed ja tühja juttu ei tohtinud ajada. Tegime tihti kuulamise pause, et saada teada kus luuratavad isikud on. 

Esiteks läksime oma jaoga metsas olevasse mahajäetud majja. Sisenesime akna kaudu, kuna uks oli tee kõrval ning me oleks vahele jäänud. Majas olime mõnda aega vaikselt varjus, siis leppisime kokku, et 1. pooljagu läheb tee äärde luuret pidama ja 2. pooljagu jääb majakesse. Mina olin 1. pooljaos.

Meile näidati enne luurele minekut kaardil, kus me asume ja kuhu peame minema. See sama maja, kus oli 2. pooljagu oli meil VKP (viimane kohtumispunkt). Lisaks lasid luuratavad inimesed taskulambiga valgust metsa ning me ei tohtinud valgusvihus välja paista. 

Kui kõik sai selgeks, seadsime sammu tee äärde ning kükitasime maha ja kuulasime, mida räägivad inimesed, keda luurasime. Kui saime info kätte, läksime sama teed pidi tagasi VKPsse ning kirjutasime märkmikusse üles kõik, mis kuulsime ja tähele panime. Siis veel uurisime, mida kuulis teine pooljagu ning proovisime tervikliku pildi kokku panna. Muidu pidi meil kell 01:00 algama öörahu, aga veel kell 02:15 olime metsas, kuna üks pooljagu oli ära kadunud. Kui saime teised leitud, siis kõndisime tagasi angaari.

Luure patrull ise oli väga huvitav ja mulle väga väga meeldis. See oli mu jaoks isiklikult midagi väga uut ja teistsugust, mis tegi asja lahedamaks. Raske oli see, et me pidime alati endaga relva kaasas kandma. Relv ise ei kaalunud väga palju aga kui olid seda terve päeva käes hoidnud, siis päeva lõpuks olid käed üpriski väsinud.

Peale luure patrulli ootasid meid angaaris viineripirukad ja soe tee. See oili kosutav.

Seejärel läksime jaotelke üles panema, mis oli mulle jällegi uus kogemus. 

Kui jaotelgid olid püsti pandud, siis viisime ahju välja ning tegime sinna tule. Miskipärast olin ma telgis samal ajal, kui ahi toodi ning öeldi “Kõik teised telgist välja, sina jääd telki kütma”. Mul ei olnud teist valikut, seega jäin ma telki kütma. See polnud just kuigi kerge, kuna ahju telki tuues tekkis telki paks hall suits, mis ajas köhima. Keerasin oma buffi kolmekordselt maskiks ette ja hakkasin telki kütma. Natukese aja pärast oli telk läinud soojaks, suits kadunud ning tuli põles ilusti. 

Kutsusin kõik sooja telki ning hakkasime teiste tüdrukutega magamiskotte ja lebosi magamiseks valmis panema. Umbes kell 03:15 (vana kella järgi) saime magama. 

Vahepeal toimus öösel kella keeramine: kui kell sai 03:00, siis keerati kell uuesti 02:00 peale.

Telgi siseselt leppisime kokku, et hakkame öösel tunni aja kaupa tuld valvama ja telki kütma. See oli vajalik, et kõigil oleks öö läbi soe ja õnnetust ei juhtuks. Mind aeti kell 03:15 (vana kella järgi kell 04:15) üles, kuna oli minu kord telki kütta. Sain kõigest alla tunni magada, aga pidin siiski telki kütma. Telgi kütmine sujus hästi, kuigi eelmistel kütjatel oli tuli ära kustunud. Kell 04:10 ajasin üles järgmise kütja. 

Muidu pidi meil hommikul äratus olema kell 07:00, aga kuna meil läks luure patrullis kauem aega kui oleks pidanud, siis oli äratus kell 07:30. Kui ärkasin, siis pakkisin kohe oma magamisasjad ja koti kokku.

Kell 08.00 oli meil hommikusöök. Sain väga head putru moosiga ja lisaks võileiva.

Peale söömist olid meil lõpulahingud. Võtsime jälle jaoga end kokku ja arutasime, kus on VKP ja kuhu peame minema kui kuuliga pihta ehk “surma” saame. Seekord oli mul juba asi käpas ja olin lahingutes julge. Sain ka päris valusalt kuulidega pihta, kõige ebamugavam oli tabamus vastu nägu.

Lahingus sain kokku 2-3 korda “surma”, igal korral mitme kuuliga pihta.

Kui saime lõpplahingu ja kogu missiooniga ühele poole, siis ootas meid angaaris lõunasöök. Seekord pakuti soolaseks toiduks makarone hakklihaga ja porgandisalatit, magustoiduks oli kamapallidega kass arturi maiustus. Söök oli laagris väga hea ja polnud seda, et kõht jääb tühjaks.

Söömisele järgnes laagriplatsi puhastamine, jaotelkide kokku panemine ja üle kontrollimine. Meie telgiga oli kõik korras ning kontrollimine sujus ruttu.

Kui kogu laagriplats oli korras, andsime ära oma relvad ning kaitsmed ja toimus lõpurivistus. Meid kiideti ja anti šokolaadi.

Pärast lõpurivistust võtsime oma kotid ja läksime bussi peale ning sõitsime tagasi Keila tervisekeskuse ette, kus mind isa auto peale võttis ja koju sõidutas.

Koju jõudes leidsin ma oma jalgadelt omajagu ville ja mujalt kehalt sinikaid, mis olid tekkinud airsofti kuulidest. Vaatamata sellele meeldis mulle sügislaager väga. Nagu ka alguses mainisin, oli see mul esimene laager kodutütrena. Laagrist ära minnes hakkas mul kahju, kuna ma ei soovinud veel lahkuda; oleksin seal võinud olla kauemgi. Lisaks kõigele muule õppisin ma laagris väga palju uusi ja huvitavaid asju ning sain palju uusi kogemusi, näiteks jaotelgi ülespanemine, ahju kütmine ja jaotelgis magamine. Ma väga loodan, et selliseid laagreid korraldatakse veel, kuna see oli tõesti üli lahe!