Väike-Maarja Päästekooli õppus 17.-18.01

18.jaanuar, neljapäev algas varakult. Pakkisime oma asjad kokku ja läksime sööma. Pärast sööki viidi esmalt harjutusplatsile noored, kes olid pakkunud ennast kannatajateks. Nende hulgas olid ka kõik 3 Keila noort.
Meil kõigil on erinevad emotsioonid ja kogemused.

Hendriku nägemus:

18. jaanuaril sain osaleda vabatahtlikuna Väike-Maarjas päästeõppuste kahel sündmusel. Esimeseks sündmuseks oli tulekahju, kus pidin näitlema kannatanut, kes oli teiselt korruselt suure hirmuga alla hüppanud. Kui kaelalahas ja zgutt olid pandud ja sidemed seotud, transporditi mind kiirabiautosse, kus õed mu seisukorda kontrollisid ja esmaabi andsid. Teiseks sündmuseks oli autoõnnetus, kus kaks autot olid kokku põrganud ja mõlemad tee äärde kraavi sõitnud, üks auto süttis isegi põlema ja mõlemas autos oli inimene. Minu ülesanne oli näidelda pealtnägijat, kes oli šokiseisundis. Üritasin siis päästjaid võimalikult palju "aidata". Mind viidi päästjate autosse sooja, kus ma suvalisi nuppe vajutasin ja mitu korda välja põgenesin. Lõpuks, kui ma olin nende tööriistu laiali viinud ja naispäästjale külge löönud, otsustati mind politseile üle anda. Kokkuvõtteks ütleksin, et jäin päevaga rahule ja oli väga huvitav uus kogemus.

Leila nägemus:

Väga varajane ärkamine oli mõlemal hommikul, kuid väsimusest hoolimata olid mõlemad päevad väga vinged. Esimesel päeval vaatasime kuidas tehti ja teisel tegime ise kaasa. Väga kena kogemus oli ja kindlasti tahan uuesti minna kui pakutakse.

Käti nägemus:

Hommikune ärkamine ei olnud üldse raske, sest suur elevus oli sees. Omaette juba mõtlesin kus situatsioonis ma kuidas käitun ja salaja sügaval hinges lootsin, et ma satun autosse mis lahti lõigatakse, sest see tundus väga-väga põnev. Harjutusväljakule kohale jõudes, anti meile kätte paberid, kus peal oli meie asukoht situatsioonil, elulised näitajad ning vererõhk, pulss ja hingamissagedus. Ma olin tõsiselt üllatunud kui ma saingi endale rolli autos kuhu olin väga tahtnud saada. Läksime siis alale kus stseen aset leidis. Nägin ühte külili olevat autot ja siis sain ma aru, et ma pean sinna autosse sisse ronima. Kõigepealt tehti tagumine aken katki, ronisin siis selle kaudu autosse ja heitsin rooli taha pikali. Mõne aja pärast koputas üks päästja esiklaasile ja siis ma teadsin, et nüüd läheb põnevaks. 2 päästjat ronisid autosse ning panid mulle kaelalahase peale. Siis hakati auto esiklaasi lõikama. Ma küll ei näinud midagi, sest mul oli tekk peal aga see tundus üsna hirmus. Järgmiseks lõigati katki auto katus ning suruti see maha, et nad saaksid mind sealt välja lohistada. Nad olid ka ära lõhkunud kaassõitja poolse akna, mis oli täpselt minu peakohal. Ühel hetkel kui üks päästjatest tõstis minu pealt olevat tekki, et mulle õhku anda kukkusid minu peakohal oleva akna klaasikillud mulle näkku. Tegijal juhtub ja killud said eemaldatud. Järgmiseks tõmmati mind autost välja ning pandi kanderaamile. Sellega lõppes minu sooritus kannatajana.
Teises stseenis olin ma põleva maja teisel korrusel kinni, ning päästjad pidid mind sealt alla aitama. Selles stseenis midagi nii huvitavat ei toimunud aga siiski ei olnud ta halvem kui teine.

Tahaksin veel öelda, et kõik need päästjad kes seal olid, olid suurepärane seltskond. Mul on väga hea meel, et meid vastu võeti ja meile võimalus anti kannatanuks olla!
Suur aitähh teile, Päästekool!
Loodan, et näeme peagi!