Militaarlaager 2021



Hei! Mina, Mia Maria, käisin 19.-23. Juulil Militaarlaagris. Laager toimus Nursipalus kaitseväe
teeninduslinnakus ja harjutusväljadel. Need asuvad siin:
Enne laagrit oli ka pikk kandideerimise periood, mis algas juba peaaegu 3 kuud enne laagrit.
Seal pidi tegema üldfüüsilise testi, relvaohutuse testi, tegema telkmantlist erinevaid varjualuseid
ning täitma pisikese ankeedi enda kohta.

Kokku kandideeris laagrisse üle 160 noore üle Eesti, kellest vaid napilt üle 30-ne oli laagris
kohal. Algselt oli laagrilistele kohti 70. Mul õnneks läksid testid väga hästi, seega sain ma
laagrisse! Olin väga üllatunud ja rõõmus, kui sellest teada sain.

Laagris pidin kohal olema juba kell 10 hommikul, seega istusin Tallinnas kell 6 hommikul rongile
ning sõitsin Tartusse, kust mind üks laagri instruktoritest autoga Nursipalusse sõidutas.

Esimese asjana laagris oli nimede kirja panemine ja telefonide hoiule võtmine. Jep, meil võeti
laagri ajaks telefonid ära! Peale selle meid veel kraaditi ning tehti varustuse kontroll. Seejärel
said kõik endale rakmed, salved ning airsofti relva, mis pidid alati ja igal pool kaasas olema. Kui
ettevalmistused olid tehtud, hakkasime üles panema Soome Hawu 8 telke, mis meenutasid
olemuselt natuke Rootsi jaotelki.

Telgid üles pandud, läksid kõik laagrilised rivistusele, kus pandi paika jaod ning jaoülemad. Mul
oli suur au olla enda jao jaoülem! Valimine toimus jao ühisel otsusel. Mu jaos oli kokku 8
ülitoredat võitlejat üle Eesti – Sakalast, Tartust, Harjust ja Saaremaalt!.
Seejärel läksin oma jaoga lõunat sööma ja pärast söömist kohe linnalahingut õppima.
Linnalahingus õppisime õiget liikumist, nurkade ja uste avamist, granaadiviset, treppide ja
tubade puhastamist ning hoonetesse sisenemist ja väljumist. Linnalahingut oli päris keeruline
õppida, ning võimalus “surma saada” oli kõvasti suurem kui metsas. Sellegipoolest meeldis see
mulle väga ning sain asja lõpuks hästi käppa.
Õhtul toimus meil jaoülemate koosolek, mis lõppes alles peale südaööd. Koosolekul arutasime
meie viimase missiooni plaane.

Teine päev algas kell 7 hommikujooksu ja trenniga, loomulikult olid seljas rakmed ja käes relv.
Pärast trenni ja söömist pakkisime kokku oma kotid ning läksime jaoga uuesti linnalahingut
õppima. Kordasime niisama varem õpitut ning sain ka ise juhtida linnalahingut.

Lõuna söödud, suundusime oma pakitud kottidega metsa erinevaid taktikalisi liikumisi õppima.
Sedagi sain ma ise juhtida. Pidin eri olukordades otsustama, kes kuhu liigub ja kas tapame
vaenlased või taganeme. See kõik meeldis mulle väga palju.


Peale taktikaliste liikumiste õppimist läksin oma jaoga tiiru, kus saime lasta kaitseväe uutest R-
20 tulirelvadest! See oli tõesti lahe kogemus, kuna instruktori sõnul on väga vähesed saanud
uut Rahet käes hoida. Rahe oli väga kerge, umbes 4 kilo. Relva käes hoida oli ka väga mugav,
kuna relv ise oli mõõdult väike. Tagasilöök oli ka väga nõrk. Üleüldiselt väga hea emotsioon jäi!
Kahjuks hakkas päeval ühel mu jaokaaslasel paha ning ta viidi koju. Õhtul toimus meil väike
riviõpe, mille tegi eriliseks see, et marssimise ajal laulsime kõik koos “Metsameeste laulu”. Väga
lahe ja võimas kogemus!

Hilisõhtul olin jälle jaoülemate ja abidega koosolekul, mis lõppes alles peale südaööd. Öösel oli
mu jao kord olla öises patrullis, seega panime koos paika ka ajakava. Ma olin patrullis kokku 2
tundi, kella kolmest kuni viieni öösel.

Kolmanda päeva varahommikul saime jälle teha trenni ning lasta Rahedest. Seekord toodi meile
erinevate avadega seinad ning treppsein, millel saime harjutada erinevatest asenditest laskmist,
mida võib vaja minna linnalahingutes. Peale selle lasksime ka täpsust, mis tuli mul imehästi
välja. Pildil oleme jaoga täpsust laskmas.

Õhtu poole võtsime Rahed lahti ning puhastasime ja õlitasime ära. Lisaks käis meie juures
kõnet pidamas Kaitseliidu ülem Riho Ühtegi.
Peale Ühtegi kõne kuulamist käis meil ka külas Kaitseväe värbamiskeskus. Meile tutvustati
laiapindset riigikaitset ning ajateenistust.
Neljandal päeval pidi algama meie lõpumissioon, mis kestis kokku 24 tundi. Missiooni eesmärk
oli panna praktikasse kõik eelnevalt õpitu ning pidada vastu raske varustusega kogu rännak.

Missiooni nimi oli “Operatsioon Adarna”, kus oli vaja luurata vaenlaseid firmast Walprom.
Vaenlased tegelesid metsas maskariidi kaevandamisega, kuna see olevat hea lõhkeaine. Meie
ülesanne oli luurata vaenlaseid, saada teada nende liikumised, täpne asukoht jms. Lõpuks oli
vaja päästa firma poolt kinni võetud pantvang ning viia ta politseisse ülekuulamisele.
Lõpumissiooni ma ei juhtinud, kuna olin eelnevatel öödel liiga liiga vähe saanud und ning
soovisin ka teistele anda võimaluse proovida jao juhtimist, seega määrasin uue ajutise juhi oma
jaost.

Missioonil liikusime me peamiselt jala, kokku veidi üle 40 km, mis oli päris raske, kuna maastik
oli üli pehme ja seljas oli kogu laagrivarustus, rakmed ning relv. Mu varustus kaalus koos
riietega veidi alla 20 kilo. Pikemad otsad sõitsime Daf’i kastis.
Rännakul oli meil vaja teha erinevaid ülesandeid, millest kõige raskem oli vedada 7 inimesega
õlgadel tublilt üle 100 kilost sõidukit. Tõsi, me proovisime seda ka nöörist tõmmata, aga masin
ei tahtnud kuidagi edasi veereda ning rattad läksid viltu, seega oli parem sõiduk üles tõsta.

Umbes 20 kilomeetri peal tekkisid mu jalgadele villid ning edasi liikumine muutus ebamugavaks.
See mind ei heidutanud ning pidasin veel tublilt vastu. Missiooni ajal sõitis asfalteeritud teedel
ka vastutegevus, kelle eest oli vaja alati ära joosta. Söök toodi meile ise metsa, kuna toidu
valmistamine pidavat tekitama nii palju lõhna, et vaenlane võib meid leida. Mulle kõlas see
natuke rumalalt, aga kuna laagriülem nii soovis, siis pidime ka vastavalt käituma. Tegime endale
igaks söögiajaks pisikese laagriplatsi, millel oli alati ringkaitse.

Õhtul hilja, umbes kesköö kandis, läksime jaoga veevarusi täitma. Mina jäin koos kolme
kaasvõitlejaga kaevikusse valvet pidama ning varustust valvama. Pidime ootama, kuni teised
jaokaaslased kõigi täidetud pudelitega tagasi jõuavad. Ootamise ajal rääkisime tasakesi juttu ja
pidasime ringkaitset. Kui teised tagasi jõudsid oli kell umbes 1 öösel.

Meile antud kaart oli vana, seega olime teekonna valimisega puusse pannud ning avastasime,
et me ei saagi minna tagasi oma algsesse laagriplatsi. Helistasime veel öösel staapi ning
palusime luba ööbida kuskil mujal. Umbes kell kaks saime endale uue laagriplatsi ning
võimaluse puhata. Magada oli kokku aega 3 tundi, kell 2-5, millest poole tunni kaupa pidasime
ringkaitset. Ehk jällegi sain ma magada umbes tunnikese.

Järgmisel varahommikul uimase peaga hommikusöögi kohta kõndides suutsin ma üle kraavi
hüpates nii halvasti komistada, et kukkusin endale rauast varda jalga. Õnneks läksid mul katki
vaid püksid ning jalg jäi enam-vähem terveks. Tekkis vaid suur marrastus ja käelaba suurune
sinikas.

Viimases ülesandes, pantvangi vabastamisel ma ei osalenud, kuna kõndimine tegi villide pärast
liiga palju valu ning mul ei olnud mõtet end rohkem lõhkuda. Olin juba niigi üle 20 km kõndinud
villis jalgadega. Seega olin ma meie VKP’s (viimases kohtumispunktis) relvade eest hoolitseja.
Vahetasin akusid ja vajadusel laadisin salvesid. Olin ka nii öelda “surnud”, seega ei tohtinud ma
enda relva kasutada ega vaenlase asukohta välja öelda.

Siin pildil on laagrilised koos päästetud pantvangiga.

Mõne aja pärast saabusid joostes VKP’sse “surnud” ning “elus” võitlejad koos pantvangiga.
Kahjuks sain ma siis ka vastutegevuselt kuuli, mis lendas mulle paari meetri kauguselt põske.
Eriti valus mul ei olnud, kuid tekkis väga suur verevalum ning põses oli auk.

Seejärel kõndisime pantvangiga tagasi Daf’i ning viisime ta ülekuulamisele. Siis sõitsime tagasi
laagriplatsile, käisime pesus, panime telgid kokku, pakkisime asjad ning andsime ära rakmed
ning relva. Toimus viimane rivistus, kus saime endale ka laheda disainiga laagri embleemi.
Lisaks käis kõnet pidamas kodutütarde peavanem Ave Proos.

Üle viie päeva anti meile kätte ka telefonid. Ma ei osanud algul telefonist rõõmu tunda, kuna
ilma telefonita ja uute inimestega metsas oli tõesti kõvasti lahedam olla. Igatsus koduste ja
sõprade järele naelutas lõpuks mu siiski telefoni külge. Laagripäevadel ununes mul telefon
täiesti ära - ei tekkinudki soovi sotsiaalmeedias kerida või chattida.

Tagasi Tallinnasse sõitsin ma koos peastaabi fotograafiga. Ta tegi meist ka laagri ajal
imeilusaid pilte, millest mõned on näha siin blogis!

Laagris sain juurde palju uusi teadmisi ja oskuseid. Jäin kõigega väga rahule. Jagu oli mul ka üli
lahe. Meil oli inimesi üle Eesti ning keegi ei tundnud kedagi, kuigi sellegipoolest saime me väga
hästi läbi ning olime teineteisega väga toetavad. Laagrist tulin ära hea tujuga, kuid olin ka veidi
kurb, kuna laager lõppes liiga liiga kiiresti. Loodan väga, et saan ka järgmisel aastal
militaarlaagris osaleda!

Kommentaarid