Valge Laev 2021, mu esimene võistlus

 Eelmisel nädalavahetusel laupäeval, 17. aprillil käisin ma oma esimesel kodutütarde ja

noorkotkaste võistlusel. Tiimikaaslasteks olid noorkotkad Kristjan, Markko ja Oskar. Esindaja oli

Inga Koitla.



Võistluse start oli hommikul kell 7.40 Lauknas (Rapla maakond), varustuse kontroll oli kell 7.20.

Kuna väljasõit oli vara hommikul, siis ööbisin ma reede vastu laupäeva Keilas. Äratus oli mul

juba kell 5.15 hommikul, et oleks aega kõik rahulikult üle kontrollida ning ei peaks kiirustama.

Eelmisel õhtul jäin ma päris vara magama, seega ärkasin ise enne kella viite. Panin endale

riided selga ning sõin hommikust. Päeval pidi olema soe, seega panin selga t-särgi ja frentši.

Kogunemine ja väljasõit olid kell 6.20 hommikul Pille kodu juurest. Meie esindaja Inga oli meile

ostnud rajale kaasa süüa ja juua, mille me tiimiga sõites ära jagasime.


Lauknasse jõudsime umbes kell 7.10, ehk väga heal ajal. Jätsin oma jope ja vahetusriided

esindaja autosse, kuna päevaks lubati sooja ilma. Seejärel läksime varustuse kontrolli.

Kohustusliku varustuse nimekirjas olid näiteks kompass, nuga, vile, GPS, nöör ja märkmik.

Nimekiri oli üllatavalt lühike ning kohapeal ei kontrollitud igat varustuse elementi. Sellegi poolest

oli kõigil kõik olemas. Tervest varustusest kasutasime rajal päriselt ainult märkmikut, pliiatsit ja

GPS-i. Kiiresti läksid käiku ka joogivesi ja söök.


Ilm oli hea, aga päeval oli vahepeal liiga palav, seega olin enamus matkast lühikese varrukaga.

See polnud kuigi hea idee, kuna pärast võsas käimist olid mu käed paksult kriime täis ning

särgis auk. Aga vähemalt ei olnud mul liiga palav. Puhkamiseks ja söömiseks ning söögi

tegemiseks ei olnud meil aega, lisaks oli soovituslik teha iga 5 km tagant 10 minutit pausi,

milleks ka kahjuks aega ei olnud.


Ülesanded olid mulle ja tiimile jõukohased ning pigem kerged. Näiteks medpunkt oli pahasti

korraldatud, algul öeldi meile, et me mõtleks oma tegevuse läbi, kui näeme krambihoos inimest.

Kui hakkasime minema tiimiga metsa poole, kus lootsime näha “abivajajat”, siis hoopis mulle

öeldi, et mina pean mängima abivajajat, mis tuli mulle ja tiimile suure üllatusena.

Maastik oli rajal võrdlemisi raske ja vahel ka ebameeldiv, alguses oli paksu poriga kaetud tee,

kus oli päris naljakas käia: pidevalt oli tunne, et keegi meist kukub ümber või saabas jääb

porisse kinni :D.


Rajal umbes 25. kilomeetril oli paks puitunud võsa koos märja maapinnaga. Sellist võsa oli

umbes 4 km, mis oli päris keeruline läbida. Poole peal libisesin heinatutilt maha ning kukkusin

põlvili sohu. Kuna paksus võsas läks meil kauem aega, siis hilinesime järgmisesse

kontrollpunkti. Juhendis oli kirjas, et hilinedes saab disklahvi, seega otsustasime tiimiga maha

istuda ja puhata ning esindaja järgi kutsuda.


Kuigi olime järgmisesse punkti juba palju hilinenud, ei saanud me kohe disklahvi, vaid pidime

kohale kõndima ja punktis otsustama, kas jätkame või mitte. Otsustasime katkestada, kuna

korraldus oli väga segane (me ei teadnud enda raja pikkust) ning jätkates oleksime me

lõpetanud väga hilja õhtul.


Lõpuks oli meil kõnnitud peaaegu 30 km ning lihased olid natuke väsinud. Tiimi kostitati hea

supi ja koogiga. Peale söömist sõitsime tagasi Keilasse, kust kõik läksid edasi oma kodudesse.

Esimene kogemus oli hea ning ma väga loodan, et saan veel võistlustel osaleda.

Kommentaarid