Hei, siin mina Mia.
13.-15. oktoobril oli Keila rühma noorkotkaste ja kodutütarde päästelaager, millest ma osa võtsin. Laager toimus Keila kompanii hoones ning Metsanurme lõkkeplatsil.
Minu ülesandeks jäi kirjutada laupäevasest laagripäevast.
14. oktoobril, laupäeval oli meil kell 8 hommikul äratus, toa koristamine, hügieen ning hommikusöök. Hommikusöögiks oli väga hea puder moosiga. Peale hommikusööki pakkisime kotti varuriided ja vee ning läksime õue.
Kell 9:15 oli meil õues hommikune rivistus ning juba kell 9:30 ronisime veoauto kasti ning asusime Metsanurme lõkkeplatsi poole teele. Ma olen elus varem paar korda autokastis sõitnud aga mitte nii pikka maad .Metsanurme lõkkeplatsile oli umbes 30 km.
Kell 10 jõudsime Metsanurme lõkkeplatsile. Meil võeti ära telefonid, et need vette ei kukuks või õppel ei segaks.
Ees ootas veeohutuse koolitus mida viis läbi MTÜ Õpime Aitama eesotsas Kaimo Tammega.
Toimus rivistus ning laagrilised jagati kolmeks grupiks.
Grupp kus ma olin läks esiteks jõele kummipaadi, parve ja kanuuga sõitma. Parvega sõites oli ülesandeks ületada jõgi ning paadi ja kanuuga pidi sõitma mööda jõge vastuvoolus lipukeseni. Kummipaadis ja parvel olin üksi, kanuus olime kahekesi . Sain ülesannetega hästi hakkama, kuigi ma polnud varem elus juhtinud paati, kanuud või parve. Mulle väga-väga meeldisid need ülesanded ning sai palju nalja. Õnneks keegi vette ei kukkunud kuigi olid tagavarariided kaasas.
Järgmiseks oli mu gruppi ootamas vibu ja õhkrelvast laskmine. Alguses lasime õhkrelvaga maa pealt, kas kükakil, lamades või püsti. Mulle isiklikult oli kõige mugavam lasta püsti ning sain esimese katsega sihtmärgile pihta. Seejärel lasime jõel kummipaadist õhkrelvast ja vibuga. Paadist oli püsti päris naljakas püssist lasta, kuigi sihtmärgile ma pihta ei saanud. Ülesandeid tehes andsin endast parima. See oli mul väga tore ja huvitav.
Kui olime laskmisega ühele poole saanud, läksime grupiga tagasi lõkkeplatsile, kus meid ootas soe tee ja frikadellisupp. Sõime kõhud täis ning jõime teed.
Seejärel suundusime takistusrajale, kus oli vaja pugeda läbi võrgu nii, et kellukesed ei hakkaks helisema, kamovõrgu alt läbi roomata, minna üle miinivälja ilma, et liikumisandur meid tuvastaks ning kõige lõpuks pidime tossu täis jaotelgist leidma pommi ning selle kahjutuks tegema.
Meie grupi liikmed panid ikka kellukesed helisema nii võrgus kui miiniväljal.. Jaotelgist leidsime aga pommi kohe üles ja tegime kahjutuks ning saime ainsana ülesandele pihta. Võti oli selles, et pommi küljes oli magnet, mille pidi koos pommiga telgist välja tooma. Nagu ka eelnevad ülesanded , pakkus takistusrada mulle väga palju rõõmu.
Metsanurmel oli tõesti super lahe, suured tänud kõigile instruktoritele!
Toimus veel viimane lõpurivistus, saime kätte oma telefonid ning läksime tagasi autosse ja asusime tagasi Keila kompanii maja poole teele. Kastis sõites harjutasime NATO tähestikku: spellisime autode numbrimärke ja kohanimesid. Kuna ma seda juba oskasin, siis sain veel harjutada ning lõpuks tuli mul juba väga libedalt välja.
Keila kompanii majja jõudes saime söögiks makarone hakklihaga, mis olid väga head.
Pärast söömist jagati rühm kaheks ning saime ülesanded. Ülesandeks oli grupitöö sellest, et kui meid praegu viidaks 24 tunniks metsa ning me peaks ellu jääma, siis kuidas me seda teeme. Minu rühmale anti ellujäämiskomplekt, mille sisuga pidime tutvuma ning panema kirja, kuidas tiimi tugevusi ja nõrkusi ära kasutades me metsas ellu jääme. Kirjutasin üles tegevuste järjekorra, kes mida teeb jms.
Peale ellujäämisest arutlemist rääkis meedik Katrin Lanina meile esmaabist ning kuidas õigesti käituda erinevates situatsioonides. Kuigi olen varem esmaabist palju kuulnud ja õppinud, oli jutt väga huvitav.
Kui kuulasime esmaabi loengu ära, oli meil veidi vaba aega, kuna valmistati ette situatsioonõpet. Vaba aja sees õppisin tegema silmad kinni kalamehe sõlme.
Staapi situatsioonõppele kutsuti meid ette teatamata, ehk pidime kiiresti panema joped selga ning appi ruttama. Kui nägin, mis staabis toimus, tuli mulle klomp kurku: kõik oli nii valesti kui veel olla sai ning tahtsin kohe kõiki aidata. Kahjuks polnud see võimalik. Alguses aitasin kahte tüdrukut vaheldumisi, hiljem jäin ainult neist ühe juurde, kuna ta “minestas”.
Pärast situatsioonõpet olin ma natuke kurb. Oli näha, et nooremad polnud esmaabi loengul tähele pannud ning ei osanud õigesti käituda. Samuti olin ka ise segaduses, kuna oli kolm abivajajat ning tahtsin neid kõiki aidata. Kõige selle kõrval proovisin õppe ajal rahulikuks jääda. Muidu oli situatsioonõpe mulle väga huvitav ja uus kogemus. Õppisin erinevates olukordades toime tulema ning olukorra muutustega kaasa minema.
Õhtul panime võidu peale puslesid kokku ning mängisime lauamänge.
Kommentaarid
Postita kommentaar