MATKALAAGER KEILAS

Vesi, higi ja pisarad... 

Kui nüüd aus olla, siis neid viimaseid oli ikka väga vähe aga selle eest oli higi suurel hulgal ja vett. kraanist külma ning kraavist veidi soojemat.

Rivistus

Kui algul lootsime et saame laagri pidada jahedas ning kaasa oleks vaja pakkida soojemaid riideid siis mängis ilm meile ses suhtes vingerpussi. Temperatuur püsis üle 26 kraadi ja päike lõõmas lagipähe. Keegi päikesepistet ei saanud ja minestanu esmaabi sai õnneks ka harjutada ainult teoorias.

Matkalaagri Keila rühma noortele kotkastele korraldas noorkotkas Marcus Andreas Blieder. Muidugi sai kaasa kutsutud nii kodutütreid kui ka noori kes veel organisatsiooni ei kuulu. Kahele poisile oli see elu esimene laager üldse.

Jätkates toredat traditsiooni olid meil ka mõned külalised. Seekord noored Männikult ja Jürist ning rühmast vanuse tõttu välja kasvanud kodutütred.

Korraldajatele kestis laager 4 päeva, osalejatele 3 ja pool. See aeg oli sisustatud tihedalt ning vaba aega leidus vaid 15 minuti kaupa töötubade vahel.

Mida siis noored laagris õppisid? Telki püstitama ja maha võtma, lõket tegema ja kustutama, kaitseliitlase varustust ja mida matkale kaasa pakkida, lõkkel toitu valmistama ja seda sööma, esmaabi, veetakistuse ületamist, sõlmi siduma ja lahti võtma jne.

Uutmoodi meditsiin

Kindlasti õpiti palju sellist mida otseselt ei õpetatudki. Näiteks kuidas puuki eemaldada, kuidas käia duššhi all kui kraanist tuleb ainult külm vesi, kuidas edukalt nõusid pesta, milline nõges kõrvetab valusamini, kuidas sõpra toetada kui tal on raske ning palju palju muud.

Laagrikorraldajale ja tema tublidele noorinstruktoritest abilistele oli matkalaager eriti pingutav ja eriti õpetlik. Plaane tuli korrigeerida, ringi teha ja siis veelkord ringi teha. Erimeelsusi oli vaja lahendada ning kompromisse ja lahendusi leida. Juhtimine on üks keerukamatest töödest üldse ning seda tundsid omal nahal kõik instruktorid ja salgajuhid.

Kokkuvõtteks võib öelda, et hundid said söödetud aga lambad jäid terveks ehk kõik õpe toimus, matk oli suurepärane ning väljakutseid pakkuv, vigastused minimaalsed ja plaastriga parandatavad, meeleolu ja moraal kõrgel ning õhtuks väsimus 120 %.

Robert Kallasmaa andmas raadiojooksu starti

Tsiteerides ühte osalejat , kes on kodutütar olnud 5 aastat, rühmas aga osalenud algusest peale: ``See oli elu parim laager!``