Uhkus ja rõõm

Peale laagreid  ei saa rühmavanem veel kohe mõelda järgmise laagri peale .

 Just lõppenud laagri kokkuvõte vajab tegemist ja aruanded esitamist. Lisaks aruandele peastaapi ja aruandele malevasse teen alati ka aruande iseendale.
Ehk siis mõtlen möödunud laagrile ja teen endale märkmeid- mida paremini teha, mida teisiti teha ja mis õnnestus hästi.

Pilt: Karmen Lepp

 Kolmekuningapäeva laagrile tagasi vaadates saan öelda et  see laager pani mind tundma uhkust. Mitte laagri enda pärast ,korraldamise pärast ega  ka õpitud teemade pärast.

Tundsin uhkust meie suuremate noorte üle. Koosoldud aja jooksul on lastest kasvanud noored täiskasvanud kes juba oskavad ise korraldada mänge ja tegevusi .Neile ei ole vaja kõike nn kandikul kätte tuua. Noored oskavad arvestada väiksematega, neid kaasata ja olla neile innustavaks eeskujuks.  Rühm - see ongi eesmärk: koostegutsemine, teiste abistamine , mõista püüdmine ja eripäradega arvestamine.

 Igaüks on omaette isiksus  kuid kui suudetakse nii erinevate inimestega koos tegutseda siis see annab tulevikuks väga hea pagasi ja kogemused.Seda pole võimalik õppida ühestki õpikust.

 Muidugi pole lihtne sättida oma sammu 8 aastase rühmakaaslase järgi või meisterdada karpi värvilisest paberist kuna see tundub juba läbitud etapina.

 Kuid kui aru saada et need lühikesed sammud vajavad algul veel tuge ja aru saada et selle karbi meisterdamise õpetamiseks on noorem rühmakaaslane näinud  palju vaeva , ise enne õppinud ja katsetanud ning julgust kogunud et teistele õpetada, siis on rühmavanem tõeliselt uhke meie suuremate üle .

Pilt: Karmen Lepp

   Nendest, vahel ka väikestest, uhkusemomentidest tekibki rühmavanema motivatsioon.See viib edasi ja annab jõudu jälle uuesti laagrit teha.

 Näiteks hetk kui täismõõtu noorkotkas ootab algklassiku järgi ja kontrollib kas too ikka pani soojalt riidesse et välitegevusele minna.

Või kui vanem kodutütar korraldab järgukatse noorematele.

Või kui noored lepivad ise kokku millist mängu korraldada vaba hetke tekkimisel ja teevad seda nii et kõigil on tore ja kõik on kaasatud.

 Ja mudugi see kui minu juurde tullakse sooviga ise midagi korraldada, pakutakse mõtteid uuteks sündmusteks, tahetakse võtta vastutust mõnel ülesandel, aidatakse laagri ideede ja teostuse juures et oleks veelgi huvitavam.

  Uhkeks teeb mind ka kui noored käituvad täiskasvanulikult ja minu jaoks tähendab see tolerantsi , mõistmist , viisakust ja kohusetunnet.

 Mõistmist et vahel võib tunduda mõni teema hetkel igav ja  et seda justkui  on juba piisavalt õpitud kuid ikkagi suudetakse leida asjale huvitav külg, uus vaatenurk ning arusaam et selle õpetamiseks on vaeva nähtud ja püütud anda oma parim nii rühmavanema kui instruktori poolt. Mõistmist et kõik tegevus ei saagi olla meelelahutus ning vahel peab ennast korralikult pingutama ning seda mitte igakord füüsiliselt.

Pilt: Karmen Lepp

 Tolerants selle suhtes et mitte kõik rühmakaaslased ei ole samal tasemel ja see mis suurematele selge võib noorematele tunduda hoopis liiga keeruline.  Tolerants, millest kasvab välja soov toetada ja abistada, mitte kritiseerida ja  nuriseda  sest kunagi  on kõik alustanud väheste oskustega ning pakkudes oma abi noorematele õpitakse vajalikud oskused kiiremini.

 Viisakust kõigi vastu sest selle järgi inimesi hinnatakse. Viisakus on parim visiitkaart. Uhke on kuulata kui kokka märgatakse ja tema toitu kiidetakse , kui palutakse vabandust kogemata haiget tehes, kui öeldakse instruktorile äitäh tulemast oma vabast ajast meid õpetamast ja kui rühmavanem saab oma töö eest tänuks hea sõna.

 Kohusetunnet et täita oma ülesanded parimal võimalikul moel .Kohusetunnet  et olla oma sõna vääriline ning täita kõik antud  lubadused . Uhke on tunda et noored on valmis täiskasvanu eluks ja 100 % enda eest vastutust võtma, et nad saaksid hakkama töökollektiivis ja eraelus, kasutades noorte kotkastena ja kodutütardena omandatud oskusi ja vilumusi.

   Rõõm laagrist on mul eriti nooremate üle sest nad pingutasid tublilt et suurtega sammu pidada, uusi teadmisi omandada ja seekord veidi keerulise ja staatilise laagri nõuetega toime tulla.

 Nii mõnigi teema võis olla noorematele keeruline või päris uus ja tunduda ka liiga kaugena sest puudub veel isiklik kokkupuude esmaabiga. Ka pole üldse lihtne peale koolinädalat veel nädalavahetus ka õppides veeta. Aga rõõm mis silmades peegeldus oli nakkav.

  Mina tänan kõiki kes osalesid, kaasa aitasid, ennast ületasid, mulle uhkust ja rõõmu valmistasid.

                         Kohtume järgmises laagris!

Pille-Riin Moilanen