Ellujäämislaager ja mis seal sees on.

  Keila rühmadel saab sügisel  7 aastat  tegutsemise algusest  aga kuna rühmajuht oli veel koolitamata siis osalesin vabatahtlike noortejuhtide kursusel.

Just seal kohtasingi rühmajuhte üle vabariigi ning sündis mõte teha laager koos Narva rühmaga.

 Mõttest tegudeni läks pea pool aastat sest algul oli vaja kursus lõpetada  ning eelnevalt taotletud isamaalise kasvatuse programmi laagrid läbi viia.

 Lõpuks jõudis mai alguses kätte kauaoodatud aeg Ellujäämislaagrile - selle teema olime valinud koostööle.

  Laagri korraldajad läksid Aia tänavale juba reede ennelõunal et teha vajalikke ettevalmistusi külaliste saabumiseks.

  Kell 19 nagu lubatud võtsime vastu 15 narva noorkotkast , rühmapealiku Vladislav Egleti ja 2 noortejuhendajaga.

  Alustasime maja ja osalejate tutvustamisega.Igaüks sai öelda enda kohta ühe fakti mida veel keegi ei tea ning  ühe asja mis talle organisatsioonis kõige rohkem on meeldinud .  Kõigil oli huvitav kuulata ja teistest uusi asju teada saada. Keelebarjääri murdmiseks kasutasime tõlkide abi ning neid leidus mõlemas rühmas.

 Järgnes magamiskorra selgitamine- vanematel kotkastel ja laagrikorraldajatel oli lubatud ööbida õues omal vastutusel, nooremad ööbisid majas sees.

 Kui laagrit planeerides tundus et liiga kevadine aeg ning pigem peab tegelema ülekuumenemise kui külmaga siis  Eestimaa kevad suutis mei seekord põhjalikult üllatada. Kevadisest ellujäämislaagist oli saamas vaata et talvine sest kraadiklas näitas alla 0.

  Laager ise koosnes 4.st erinevast osast.

1. Külaliste saabumine ja  ice-breaker.

2. Tõsielusari- Asustamata saar.

3.  Esmaabikursus.

4. Tutvumine Harjumaa ajalooga.

  Erinevate rühmade ning erinevat emakeelt kõnelevate noorte koostöö sujus vaatamata raskusetele edukalt. Kindlasti julgustab see ka edaspidi sarnaseid eesmärke püstitama .