29. ja 30. septembril toimus Kaitseliidu patrullvõistlus Harju Pimedad
Ööd 2018, millest võtsin ka mina osa.
Meie võistkond koosnes minust, Loksa noorkotkastest Pert ja Alex ning
Kolga noorkotkast Svenist. Neljakesi asusime me trassile kell 10.10.
Sel korral läks meil võistluse start nihu: võistkond jagunes enne esimest
kontrollpunkti pooleks ja saime alles 6 tundi hiljem kokku, kui
luureülesanne oli juba meil tehtud.
Teisse kontrollpunkti jõudsin ma Sveniga 1,5h varem. Saime teha sooja
toitu ja puhata hinge peale koormavat ja adrenaliinirohket luurepunkti,
samal ajal oodates Alexit ja Perti, kes olid teel meie poole.
Kontrollpunkti alguseks saime aga uuesti kõik kokku. Sooritasime
kontrollpunkti ilma ühtegi miinuspunkti teenimata.
Peale seda punkti tõusis võistluse raskustase järsult kõrgemaks:
distantsid läksid pikemaks, aega jäi alati vähemaks, kaart muutus
arusaamatumaks ja maastik raskemaks. Kogu selle kupatuse tagajärjel
katkestasid meie meeskonna kaks liiget Pert ja Alex.
Sveniga kahekesi jätkates jätsime me küll ajapuuduse tõttu paar
kontrollpunkti vahele, aga raskustele vaatamata jõudsime me
lõpupunkti, kus läbisime takistusraja ja kahe kilomeetrise lõpujooksu.
Tagasivaadates oli mu võistluse lemmikmoment siis, kui me Sveniga
kahekesi bussijaama puhkama läksime. Hoidsin kellal silma peal ja
tegime väikse uinaku. Sveni üles äratades küsis ta: "Mitu tundi me
magasime?", millele vastasin ma kella vaadates: " 15 minutit."
Tahaksin tänada kõiki visasi meeskonnaliikmeid ja loomulikult ka meie
meeskonna suurepärast tugiisikut Hannat, kes vajadusel alati aitas ja
toetas meid.
See on olnud senikaua minu jaoks kõige raskem ja koormavam
patrullvõistlus: spordikella järgi kõndisime 27h jooksul 85km.
Tagasivaadates olen oma meeskonna tulemuse üle uhke, arvestades et
kaheksast noorte võistkonnast lõpetas ainult neli. Samuti oli see
patrullvõistlus suureks õppetunniks, milles tehtud vigu ma üritan mitte
unustada.
Raporti koostas: Hendrik Luik
Ööd 2018, millest võtsin ka mina osa.
Meie võistkond koosnes minust, Loksa noorkotkastest Pert ja Alex ning
Kolga noorkotkast Svenist. Neljakesi asusime me trassile kell 10.10.
Sel korral läks meil võistluse start nihu: võistkond jagunes enne esimest
kontrollpunkti pooleks ja saime alles 6 tundi hiljem kokku, kui
luureülesanne oli juba meil tehtud.
Teisse kontrollpunkti jõudsin ma Sveniga 1,5h varem. Saime teha sooja
toitu ja puhata hinge peale koormavat ja adrenaliinirohket luurepunkti,
samal ajal oodates Alexit ja Perti, kes olid teel meie poole.
Kontrollpunkti alguseks saime aga uuesti kõik kokku. Sooritasime
kontrollpunkti ilma ühtegi miinuspunkti teenimata.
Peale seda punkti tõusis võistluse raskustase järsult kõrgemaks:
distantsid läksid pikemaks, aega jäi alati vähemaks, kaart muutus
arusaamatumaks ja maastik raskemaks. Kogu selle kupatuse tagajärjel
katkestasid meie meeskonna kaks liiget Pert ja Alex.
Sveniga kahekesi jätkates jätsime me küll ajapuuduse tõttu paar
kontrollpunkti vahele, aga raskustele vaatamata jõudsime me
lõpupunkti, kus läbisime takistusraja ja kahe kilomeetrise lõpujooksu.
Tagasivaadates oli mu võistluse lemmikmoment siis, kui me Sveniga
kahekesi bussijaama puhkama läksime. Hoidsin kellal silma peal ja
tegime väikse uinaku. Sveni üles äratades küsis ta: "Mitu tundi me
magasime?", millele vastasin ma kella vaadates: " 15 minutit."
meeskonna suurepärast tugiisikut Hannat, kes vajadusel alati aitas ja
toetas meid.
See on olnud senikaua minu jaoks kõige raskem ja koormavam
patrullvõistlus: spordikella järgi kõndisime 27h jooksul 85km.
Tagasivaadates olen oma meeskonna tulemuse üle uhke, arvestades et
kaheksast noorte võistkonnast lõpetas ainult neli. Samuti oli see
patrullvõistlus suureks õppetunniks, milles tehtud vigu ma üritan mitte
unustada.
Raporti koostas: Hendrik Luik
Kommentaarid
Postita kommentaar