20.-22. aprillil toimus patrullvõistlus "Luurekas", kus mul
oli suur au olla Keila noorkotkaste neljase tiimi kapten. Meeskonnaliikmed : Mäverik Raidmets, Kerten Arumägi ja Marcus Andreas
Blieder.
Esialgu kogunes meeskond Keilas. Asusime bussile ja
sõitsime võistluskohta. Võistluse ala
oli mulle täiesti võõras, nimelt toimus see Nissis ja selle ümbruses, kus ma
varasemalt olen ainult paar korda läbi sõitnud.
Osales 25 võiskonda, neist 15 olid noorkotkaste ja 10 kodutütarde.
Kui meil oli söödud ja vajalikud ettevalmistused tehtud, asusime 7.
võistkonnana startima kell 1 öösel.
Esimese kontrollpunkti leidmine on igal võistlusel tihtipeale raske,
kuid jõudsime õigeks ajaks kohale ja
saime ülesande täidetud.
Teise kontrollpunkti teel olles jäime vahele vastutegevusele, mille
tõttu kaotasime tiimi peale kolm elutalongi. Kui teine kontrollpunkt oli
läbitud, jäime uuesti vastutegevusele vahele, kuid see oli sel hetkel meie kõige väiksem probleem.
Orienteerumisvea tõttu keerasime
liiga hilja ära ja sattusime otseses mõttes rappa. Helistasime staapi,
kust anti järgmise punkti koordinaadid. Kaarti uurides olime me kergelt pääsenud, sest meil oli tee,
mis viis otse järgmisesse kontrollpunkti. Tegelikkuses see nii ei olnud.
Rabasse oli rajatud turbakaevandus ja umbes 800 m kontrollpunktist oli maa sees suur lõhe, mis oli liiga pikk, et minna kuiva jalaga ümbert ja liiga
sügav, et minna otse üle ning liiga lai, et üle hüpata.
Otsustasime minna rabasaarele,
mis asus lõhega risti ja mööduda lõhest väikese
ringiga. Selleks, et rabasaarele jõuda pidime ületama umbes 8 m laiuse kraavi, mis ületamisel ulatus meile selgadeni. Kui tuli aeg
minna kraavist uuesti üle ja lõhest mööduda olime dilemma ees. Vesi oli nüüd kraavis üle pea. Pidime
otsustama, kas ikka ületame kraavi ja jätkame võistlust või lähme sama teed pidi tagasi ja jääme igasse kontrollpunkti hiljaks. Kuna tulevasse
kontrollpunkti oli kutsutud meedikud, kes pidid andma ühele meie
tiimikaaslasele abi, otsustasime minna üle.
Kontrollpunkti hilinedes olime meie läbimärjad ja külmad.
Mina avastasin, et mu seljakoti rihm oli kraavist üle viskamisel õmblusest katki läinud.
Tiimi motivatsioon oli maas, aga me ei lasknud sellel end takistada ja suundusime järgmisesse
kontrollpunkti, kus Kerten katkestas. Tal olid sissekandmata
saapad, mille tõttu tekkisid talle jalgade peale villid.
Peale selle läks võistlus sujuvamalt edasi. Kuni hetkeni, mil
katkestas Mäverik reielihase vigastuse tõttu. Jätkasime Marcusega kahekesi.
Koos jõudsime läbi käia ainult ühe kontrollpunkti siis katkestas ka Marcus.
Olin neljaliikmelisest tiimist
üksi järele jäänud, aga ma
ei olnud mingil juhul nõus katkestama. Helistasin staapi ja liitusin kaheksanda tiimiga,
kellel oli kaks liiget katkestanud. Minu uuteks tiimikaaslasteks
olid Sven ja Uku Kolga rühmast.
Kuna mõlemaid tiime
enam arvesse ei võetud, oli meie eesmärgiks eelkõige võistlus lõpetada.
Sellepärast me ei pettunudki, kui saime kontrollpunktis maksimumkaristuspunktid
või kaotasime luureraporti ära.
Puhkealasse jõudmisel otsustasime teha luuret enne magamaminekut, et
peale magamist oleks võistluse lõpuni vähem aega. Luurealasse sisenesime läbi
väga kehva "tee", tänu millele me jäime märkamatuks. Seejärel jätsime
ühe tiimiliikme varustuse ligidale luurama ja asusime kahekesi luurepunkti
otsima.
Kui luurepunkt oli leitud, roomasime sellele võimalikult lähedale - ootasime kuni üks auto sealt ära sõitis. Otsustasime vastuluure
tähelepanu kõrvale juhtida, et
tiimikaaslane saaks lähemale roomata. Võtsin ennast kokku ja jooksin
võimalikult kõva ja tobeda häälega karjudes läbi luurepunkti. Tähelepanu oli
kõik minu peale suunatud. Eeldasin, et keegi ajab mind taga. Enda õnnetuseks leidsin end olevat üksi
keset metsa, pimedas ja ilma kaardita. Lõpuks luurepunkti uuesti üles leides,
kõndisin ma sealt otse läbi, samal ajal vastuluurele lehvitades ja naeratades.
Otse edasi kõndides tuli mulle pimedas vastu keegi, kes oma parema käega stardipüstoli välja võttis. Hakkasin taganema. Meie
vahel oli umbes 10m. Üritasin teda ärritada ja ütlesin talle "Lase, kui
julged!" või midagi taolist. Samal ajal kui ta hakkas relva taevasse
suunama, sprintisin ma temast ringiga mööda ja kadusin pimedusse.
Peale seda väikest intsidenti sain ma tiimiga uuesti kokku. Vantsisime
kolmekesi puhkealasse, kus me sõime, magasime ja veepudelid täitsime.
Lõpuks peale kõikide kontrollpunktide läbimist olime jõudnud lõpujooksule, mille me suure une, valu ja lõpetamisrõõmuga ära tegime.
Kokkuvõtteks võin öelda, et see võistlus oli väga omapärane õppetund
meie kogu võistkonnale ja see jättis meile
mälestusi, mis minu arvates iial ei unune.
Koostas:
Hendrik Luik
Kommentaarid
Postita kommentaar