Kodutütar Leila ja Noorkotkas Hendrik kasutasid võimalust ja käisid 22. novemril Paldiskis Kalevi jalaväepataljonis töövarjupäeval. Sellest, kuidas nende päev välja kujunes ning mida nad teha said, saab lugeda allpool.
Leila vaatepilt antud päevast:
Vahva hommik algas minu jaoks kell 5, kui hakkasin liikuma Paldiski poole. Kella kuuest jõudsin sinna ning seejärel tutvustati mulle hooneid ja mis nendes toimub. Vaatasin hommikuvõimlemist ja käisin koos sõduritega söömas, kuna ma ise tavaliselt putru ei söö, siis viisakusest võtsin, ning ei kahetse, pudru oli imehea, ei mäleta millal viimati putru maitsesin(kiidan kokke). Peale söömist saime endale rohelised “kostüümid”, need olid väga vinged, sest saime olla täpselt samasugused nagu kõik teised. Seejärel viidi meid tundi, kus õpiti positsioneerimist(ma arvan), see oli veidike võõras minu jaoks, kuna polnud sellega ise kursis, kuid hiljem metsas nähes kuidas seda läbi tehti, hakkas midagi ka kohale jõudma. Enne metsa jõudmist tehti meil näod roheliseks ja saime kiivrid pähe panna, kiivrid olid veidike rasked, esimest korda tundus nagu peas oleks veidike rohkem, kui ainult tühjus. 🙂 Sõitsime soomukitega punkti, kus pandi eelnevalt õpitud positsioonid paika, üles leidnud vead ja head, anti neile tagasiside, seejärel vahetati töö jaotused, ning koik said õppida teiste vigadest ja ise paremini proovida mõnes teises kohas. Kui kätte jõudis lõuna, sain ma soomuki katuselt koos ühe onu abiga välja piiluda, seal oli ka relv Browning M2, mis oli hästi suur ja varjas veidike vaatevälja. Katusel olles oli väga külm, sest kiirus oli suur ja õhk jahe, kuid see ei vähendanud seda võimast emotsiooni, mis ma sealt sain. Süüa saime me katelokist, kuid õnneks ei pidanud me neid pesema, jällegi kiidan väga kokkasi, kuna supp oli imehea, paraku ei mahtunud mulle tatar koos kastmega enam sisse, kuid nägi väga hea välja. Magustoiduks oli mangokreem, mis läks sõduritel väga ruttu kõhtu. Sai tehtud nalja ning nautida seltskonda, sest inimesed seal olid tõsiselt kokkuhoidvad ning vinged.
Leila vaatepilt antud päevast:
Vahva hommik algas minu jaoks kell 5, kui hakkasin liikuma Paldiski poole. Kella kuuest jõudsin sinna ning seejärel tutvustati mulle hooneid ja mis nendes toimub. Vaatasin hommikuvõimlemist ja käisin koos sõduritega söömas, kuna ma ise tavaliselt putru ei söö, siis viisakusest võtsin, ning ei kahetse, pudru oli imehea, ei mäleta millal viimati putru maitsesin(kiidan kokke). Peale söömist saime endale rohelised “kostüümid”, need olid väga vinged, sest saime olla täpselt samasugused nagu kõik teised. Seejärel viidi meid tundi, kus õpiti positsioneerimist(ma arvan), see oli veidike võõras minu jaoks, kuna polnud sellega ise kursis, kuid hiljem metsas nähes kuidas seda läbi tehti, hakkas midagi ka kohale jõudma. Enne metsa jõudmist tehti meil näod roheliseks ja saime kiivrid pähe panna, kiivrid olid veidike rasked, esimest korda tundus nagu peas oleks veidike rohkem, kui ainult tühjus. 🙂 Sõitsime soomukitega punkti, kus pandi eelnevalt õpitud positsioonid paika, üles leidnud vead ja head, anti neile tagasiside, seejärel vahetati töö jaotused, ning koik said õppida teiste vigadest ja ise paremini proovida mõnes teises kohas. Kui kätte jõudis lõuna, sain ma soomuki katuselt koos ühe onu abiga välja piiluda, seal oli ka relv Browning M2, mis oli hästi suur ja varjas veidike vaatevälja. Katusel olles oli väga külm, sest kiirus oli suur ja õhk jahe, kuid see ei vähendanud seda võimast emotsiooni, mis ma sealt sain. Süüa saime me katelokist, kuid õnneks ei pidanud me neid pesema, jällegi kiidan väga kokkasi, kuna supp oli imehea, paraku ei mahtunud mulle tatar koos kastmega enam sisse, kuid nägi väga hea välja. Magustoiduks oli mangokreem, mis läks sõduritel väga ruttu kõhtu. Sai tehtud nalja ning nautida seltskonda, sest inimesed seal olid tõsiselt kokkuhoidvad ning vinged.
Peale sööki viidi meid tagasi, pesime näod puhtaks ja saime
arvuti simulatsioonis mänge mängida. Sõduritele anti olukord, mille nad pidid
lahendama nagu nad teeksid seda päris olukorras, leiti üles vead ja parandati
neid uue mänguga. Peale seda saime osaleda koosolekul ja näha, mida teevad,
organiseerivad targemad inimesed seal majas, sellega päev enam-vähem lõppes,
andsime veel riided ära ja küsisime viimased küsimused ning liikusime koju.
Paraku jäi minu arvates ühest päevast väheks, kuna terve nädal on ju veel ees,
kuid kogemus oli meeletult vinge, kui saaks läheks kindlasti uuesti, väga
meeldis koostöö inimeste vahel ja huumor mida jagus küllaga.
Henrdiku vaatepilt antud päevast:
Henrdiku vaatepilt antud päevast:
22. novembril toimus Paldiskis Kalevi jalaväepataljonis
töövarjupäev, kus soovijad said osaleda ajateenijate igapäevastes tegevustes.
Päeva alguses anti kõikide töövarjulistele kaitseväe vorm, et ennast sellises
keskkonnas mugavamalt tunda. Kui ma oma vormi kätte sain, juhendati mind
auditooriumi, kus liitusin SBK-d läbivate rühmadega. Parasjagu oli käimas tund,
mis käsitles NATO relvastikku ja masinaid. Hiljem õppisime eri tüüpi vastaste
masinate ära tundmist, kus määrasime, mis rolli vastase masin täidab (näiteks
soomustransportöörid, tankid, kaudtulesoomukid jne).Peale tundi marssisime
tagasi kasarmusse, kust me tund aega hiljem sööma läksime. Peale sööki tutvusin
natuke kompaniiülema tööga, kus kompaniiülem näitas, mida ta igapäevaelus teeb.
Siis liitusin oma rühmaga uuesti ja oli algamas orienteerumine. Enne
orienteerumist näidati meilie, kuidas määrata kontrollpunktides olevate
“koodide” läbi järgmise kontrollpunkti asukohta ning siis kui sõdurid olid oma
varustuse selga pannud, asusime maastikule. Maastikule liikusime veoautoga,
tagant pandi kate ette, et ei oleks näha, kuhu me läksime ja siis pidid tiimid
(tiimid olid kahe- või kolmeliikmelised) oma asukoha kaardil ära määrama.
Asukoha määramist lubasid minu tiimiliikmed minul teha ja enda üllatuseks tegin
selle õigesti. Asusime siis tuulikutest lõunas asuval suurel lagendikul,
milleni viis väga kehv metsatee. Orienteerumine ise oli umbes 12-15 km pikk,
see ei kujutanud endast minule mingit erilist raskust, sest samasugust
orienteermist olen ma ka Noorte Kotkaste organisatsioonis praktiseerinud. Kui
mu tiim päeva lõpus kasarmusse tagasi jõudis, vestlesin paari tuttavaga ja
tiimiliikmetega, mida nad sellest väeosast arvavad, mis neile meeldib/ei
meeldi jne. Kokkuvõtteks võiks öelda, et töövarjupäev oli huvitav ja võimaluse
korral läheksin ma ka sinna tagasi.
Koostaja: Leila Meister ja Hendrik Luik
Kommentaarid
Postita kommentaar